Kui ma väike olin, rääkis üks tore naabritüdruk, et tema ema rääkis (või oli see äkki hoopis tema mamma, sest koolivaheajaks oli ta tulnud pealinnast suvitama just oma mamma juurde meie naabermajja väikses helges Eesti väikelinnas), et kui pihlakad hakkavad punaseks minema, tähendab see seda, et suvi hakkab läbi saama ja koolimineku aeg kätte jõudma. […]
Mõned teist ehk mäletavad Helinat. Täna alustab Helin reisi kaugele Ameerikamaale, kingituseks ühele väiksele tüdrukule. See tüdruk seal Ameerikas on eesti juurtega ja et uus kaaslane tuletaks talle isamaad meelde, sai Helin reisiks endale veel ka linase kleidi, millele siduda rahvuslik vöö. Pildil on vööks tööstuslik pael, aga selle asendab kinkija eheda käsitsi punutud kõlavööga.
Hommikul, mil seda nukku õmblema asusin, oli tõusev päike talvise idataeva erepunaseks maalinud. Nii sündiski Koidupuna. Mõne inimese kõrval tekib tunne, et kaaslane on ära tabanud mingi sügavama tõe elus ja toimetab vaikselt ja rahulikult selle järgi oma elu elada. Kas olete ka midagi säärast kogenud? Koidupuna olemist kõrvalt vaadates tunnen just seda. Kui järg
Helin on armas tütarlaps. Ta on üsna vaikne, käib sageli kuskil eemal istumas ja kaugusesse vaatamas. Keegi ei tea, mis ta seal mõtleb. Kahtlustan, et ta unistab päris oma sõbrast, kellega koos mängida ja märgata elu väikseid armasaid imesid. Vahel teeb Helin ka krutskeid ja turnib oma kenas lillelises kleidis kirsipuude otsas. Kindlasti leiab ta
