“Miks on waldorfnukkudel nii väiksed silmad? Tahaks et oleks palju suuremad!” Ühes grupis oli selline küsimus ja ma pakun vastuseks oma arusaama.
Mul tekib üleloomulikult suurte silmadega (sooviti disney’likke suuuuuuri silmi) ja muude kehaliste moonutustega nukkude puhul küsimus, kas see toetab lapsel tervikliku minapildi kujunemist? Kas see toetab last tulevikus olema mugavuses ja rahujalal isseenda kehaosadega, mis on erinevad nendest, mida ta on lapsepõlves meeldimise kaudu alateadvusesse salvestanud kui ihaldusväärsed (nt armastatud suurte silmadega nukk => suured silmad on head => vajan suuri silmi, et olla rahul).
Mul on endal üks taipamine samal teemal. Mul oli üks nukk, kellel olid hääästi pikad ja peenikesed jalad. Ma mäletan selgelt ühte hetke, kuidas ma selle nukuga mängisin ja imetlusega neid ebainimlikult pikki ja peenikesi jalgu vaatasin ja igatsesin olla samasugune. Kaua aega ajasin veel täiskasvanunagi alateadlikult selliseid jalgu taga, suutmata leppida sellega, et mul on inimsese jalad 🙂
Lapsed salvestavad ilma filtrita kõik alateadvusesse ja hiljem hakkab see alateadvus elu juhtima (kui just teadlikkust pole kohal). Vanemana on võimalus valida, milliseid sõnumeid, kuvandeid lapsele ette anda.
Ja ma ei taha väita, et waldorfnukusilmad on need ainsad õiged ja kõik muu keerab lapse sisemaailma tuksi. Lihtsalt üks detail endale märkamiseks ja õige äradundmiseks